IDK6100:Digitaalse maailma ohud
Sisukord
Digitaalse maailma ohud
Asjaolu, et internet on tänapäeval meie elu osaks saanud on nii iseenesest mõistetav, et kui satume kohta, kus ligipääs traadita ühendusele puudub, oleme lausa häiritud. Sellise natuke ärahellitatud seisuga kipume aga ära unustama seda, millised ohud meid digitaalses maailmas varitsevad. Me ei ole seal üksi, seal on kõik needsamad inimesed, kes reaalelus kuid selle vahega, et virtuaalne maailm on märksa avatum ja seetõttu viibime me hoomamatu rahvahulga keskel avalikus ruumis, mitte üksi. Reaalkeskkonna mõju, näiteks kodu, võib meile tekitada ekslikult muretu turvatunde. Kui meid ümbritsevad inimesed, siis suudame üsna hästi teadvustada kuritegeliku maailma olemasolu, olles valvsad. Virtuaalses maailmas, kus viibime näiliselt üksi või oma sõpradega, kipume valvsust kaotama. Kuna enamik digitaalse maailma ohte on meile nähtamatud, võime sattuda küberkuriteo ohvriks endale teadmatult ettevaatamatusest. Tihti on selle põhjuseks liigne info jagamine ja liigne usaldamine. Jagatud info on aga kättesaadav ka siis kui me magame. Küberkuritegevuse ohtude tundmine aitab Internetti kasutada turvalisemalt ja minimiseerida digitaalse maailma ohtusid.
Mis võib virtuaalmaailmas juhtuda
Eurobaromeetri 2012 aasta uuringu kohaselt on 12% ELi internetikasutajatest juba saanud interneti teel petta ja 8% on langenud identiteedivarguse ohvriks. Üheks peamiseks murekohaks on ka asjaolu, et 53% internetikasutajatest ei ole viimase aasta jooksul muutnud oma salasõnu. Kuigi inimesed hindavad enda teadlikkust küberkuritegevuse ohtude osas heaks, välditakse isikuandmete internetiteel edastamist, ollakse arvamusel, et viimase aasta jooksul on võimalus langeda küberkuriteo ohvriks suurenenud[1].
Internet on koht, mida kasutab umbkaudu miljard inimest. Kasutajate arv aina kasvab. Siinkohal on üsna selge, et kuritegelik pool ja seaduserikkumine selles keskkonnas samuti on suurenemas. Kui reaalelus enamik kuritegudele saadakse jälile, siis virtuaalmaailmas võib eksisteerida selliseid täiuslikke kuritegusid, mille toimepaneku viisist ning isegi mitte toimepaneku faktist ei jää mingit jälge. Ühel heal päeval aga ilmneb vaid tagajärg. Ekslik on arvata, et teie isiku vastu ei tunta huvi ega teie arvutist ei ole midagi väärtuslikku võtta. Kuid mõeldes sellele, et arvutite kaudu liigutatakse raha internetipangas, logitakse sisse kõikvõimalikesse portaalidesse ja teenuskeskkondadesse, aetakse mesijuttu, siis arvutisse pääsul pahalane saab kätte näiliselt teie rahakoti, võtmed, dokumendi ja kogu isikliku suhtluse[2].
Küberkiusamine, identiteedivargus, isiklike andmete lekitamine, oma andmete tahtmatu avalikustamine
Osa virtuaalmaailma ohte saavad meile nähtavaks, ja mitte üksnes meile. Neid saab liigitada kergemate kilda, kuigi nende mõju isikule võib olla psühholoogiliselt raskemgi, eriti noorele väljakujunemata isiksusele.
Ohtusid, mis virtuaalmaailmas enim noori puudutavad võib liigitada järgmiselt:
- küberkiusamine seotud avalikustatud andmete manipuleerimisega;
- identiteedivargus (infokildude kogumine avalikustatud andmetest);
- isiklike andmete lekitamine (sotsiaalvõrgustikud);
- oma andmete tahtmatu avalikustamine (osalemine mitmesugustes kampaaniates, kus küsitakse isiklikke andmeid).
Kõigil neil liikidel on üks ühine tegur ja need on andmed, mis on sattunud meie valdusest võõrastesse kätesse.
Kui näiliselt ei ole internetiavaruses avalikustatud üksikutel andmetel olulist väärtust, siis kildudest kokkupanduna võib andmetest saada kogum, millega saab ohustada meid selliselt, et sellel on tagajärjed.
Kiusamine tänapäeval pole üksnes mänguväljaku või kooliseinte vaheline probleem. Küberkiusamise ohvriks võib sattuda mistahes vanuses. Küberkiusamiseks kasutatakse telefone ja arvuteid. Sellist infot, mis kedagi halvustab või mõnitab jagatakse avalikke kanaleid pidi kõigile kättesaadavaks. Selliselt muutub kiusamise ohvri jaoks veelgi valusamaks kogemuseks. Küberkiusamise vormideks kooliõpilaste seas on enamasti valeprofiilide loomine ja teiste fotode levitamine.
Identiteet tähistab isikusamasust, mis võib väljenduda isiku mis tahes omadustes või toimingutes, mida teised isikud tema tuvastamiseks piisavaks peavad. Identiteedivargus on isiku identiteedi volituseta kasutamise ehk teise isiku tähtsate isikuandmete (nimi, isikukood, dokument või pangakaart) andmete kuritarvitamine, mille tulemusena tekitatakse isikule materiaalset või moraalset kahju. Identiteedivarguse ohvriks satutakse olukorras, kus selliseid andmeid on avalikustatud.
Isiklike andmete lekkimine võib olla põhjustatud, kas inimese poolt ettevaatamatult Facebook'i ülesriputatud info või ka nutitelefoniga mõne veebipõhiste teenuste kasutamisel.
Oma andmete tahtmatult avalikustamise leidmisel on enamasti põhjuseks igasugused kampaaniad, kus antakse nõusolek oma andmete töötlemiseks või avaldamiseks. Selle välistamiseks olla ettevaatlik enne mõnele veebilehele oma andmeid sisestades, kuidas neid kasutada kavatsetakse. Isikuandmete avalikustamine on reglementeeritud isikuandmete kaitse seadusega ja seda tohib teha vaid teie nõusolekul[3].
Virtuaalkogukondade mõju isiksusele
Üks kogukonna mõjuteguritest on vajadus kuuluda inimeste hulka ning leida elus mingi pidepunkt. Virtuaalkogukonda kuuluvus muudab sõltuvaks kogukonnas valitseva meelsusega, mis väljakujunemisjärgus olevale inimesele tugevat mõju avaldab. Siinkohal tuleks jälgida lapsevanematel, milliseid keskkondi külastatakse, kuna võrgukogukondi leidub ka äärmuslike mõtteviisidega.
