Erinevus lehekülje "IDK6100:Muutunud turvalisus" redaktsioonide vahel

Allikas: RISK Wiki
(Põlvkondlik nägemus)
(Põlvkondlik nägemus)
20. rida: 20. rida:
 
Kõik eelnevalt kirjeldatud olukorrad ning nende tekkepõhjused viitavad turvalisuse kontsepti muutunud käsitlusele. Vanemate pealtnäha ignorantne käitumine virtuaalmaailmas toimuva suhtes ei ole siiski vastutustundetus, vaid teadmatus. Digitaalne lõhe, mis seekord esineb vanemate ja laste vahel, on põhjustatud muutunud keskkonnast ning sotsiaalsest suhtlusest. Erinevate põlvkondade vahel on rõhuasetused ja vaatepunktid teistsugused. Kui vanemate jaoks võib näiteks telefoninumbri või peopiltide internetis avaldamine olla vastuvõetamatu, siis noore jaoks ei ole see probleem. Samas ei taju vanemad kindlasti psühholoogilist survet, millega noored võrgus kokku puutuvad. On täiesti selge, et vanematel põlvkondadel tekib võrgus oluliselt vähem konflikte, sest nende sotsiaalne positsioon on juba välja kujunenud. Samuti suudab emotsionaalselt küpsem indiviid üldjuhul paremini toime tulla mistahes negatiivse kommunikatsiooniga. Elu jooksul omandatud kogemus erinevate inimtüüpidega suhtlemisel on loodetavasti abiks provokatiivse tegevuse või vaenu õhutamise summutamisel. Noortel seevastu sarnane kogemus puudub, mistõttu probleemid esinevadki pigem suhtluse, kui info avalikustamise tasandil. Tõsi, ohvri poolt avalikustatud info on heaks vahendiks kiusajale või ahistajale oma tegevuste täideviimiseks.
 
Kõik eelnevalt kirjeldatud olukorrad ning nende tekkepõhjused viitavad turvalisuse kontsepti muutunud käsitlusele. Vanemate pealtnäha ignorantne käitumine virtuaalmaailmas toimuva suhtes ei ole siiski vastutustundetus, vaid teadmatus. Digitaalne lõhe, mis seekord esineb vanemate ja laste vahel, on põhjustatud muutunud keskkonnast ning sotsiaalsest suhtlusest. Erinevate põlvkondade vahel on rõhuasetused ja vaatepunktid teistsugused. Kui vanemate jaoks võib näiteks telefoninumbri või peopiltide internetis avaldamine olla vastuvõetamatu, siis noore jaoks ei ole see probleem. Samas ei taju vanemad kindlasti psühholoogilist survet, millega noored võrgus kokku puutuvad. On täiesti selge, et vanematel põlvkondadel tekib võrgus oluliselt vähem konflikte, sest nende sotsiaalne positsioon on juba välja kujunenud. Samuti suudab emotsionaalselt küpsem indiviid üldjuhul paremini toime tulla mistahes negatiivse kommunikatsiooniga. Elu jooksul omandatud kogemus erinevate inimtüüpidega suhtlemisel on loodetavasti abiks provokatiivse tegevuse või vaenu õhutamise summutamisel. Noortel seevastu sarnane kogemus puudub, mistõttu probleemid esinevadki pigem suhtluse, kui info avalikustamise tasandil. Tõsi, ohvri poolt avalikustatud info on heaks vahendiks kiusajale või ahistajale oma tegevuste täideviimiseks.
   
Noorte jaoks ei ole oma tegevuste, meeldimiste ja emotsioonide avalik eksponeerimine probleem. Pigem aitab see sulanduda virtuaalsesse kogukonda, leida üles oma digitaalne mina. Seeläbi otsitakse ja kujundatakse oma võrguidentiteet, leitakse suhtluskaaslasi sotsiaalsetest keskkondadest. Vähem mõeldakse sellele, et avaldatud info on Internetis kõigile soovijaile kättesaadav. Osalt on see põhjustatud noore inimese grupikesksest maailmavaatest, kus ühiskondlik arvamus enamikule korda ei lähe. Alles vanemas kooliastmes hakatakse pigem mõtlema sellele, millise kuvandina ülejäänud maailm noort inimest näeb.
+
Noorte jaoks ei ole oma tegevuste, meeldimiste ja emotsioonide avalik eksponeerimine probleem. Pigem aitab see sulanduda virtuaalsesse kogukonda, leida üles oma digitaalne mina. Seeläbi otsitakse ja kujundatakse oma võrguidentiteet, leitakse suhtluskaaslasi sotsiaalsetest keskkondadest. Sellele vaatamata jälgivad ka noored, mida kellele avalikustada. Priivaatsusseadete määramisel juhtub eksimusi kõigil ning seeläbi võib osa informatsiooni kogemata avalikuks saada. Kuna noored hoiavad võrgus märksa rohkem infot, kui nende vanemad, on ka andmelekke oht märgatavalt suurem.
   
 
Niisiis on nägemus turvalisusest tõepoolest erinev. Vanemate arusaam turvalisusest on pigem seotud privaatsusega, oma isikliku info jagamisega võrgus. Noortele valmistab aga rohkem probleeme mitte avaldatav informatsioon, vaid tegevused ja käitumismustrid, millega võrgus kokku puututakse.
 
Niisiis on nägemus turvalisusest tõepoolest erinev. Vanemate arusaam turvalisusest on pigem seotud privaatsusega, oma isikliku info jagamisega võrgus. Noortele valmistab aga rohkem probleeme mitte avaldatav informatsioon, vaid tegevused ja käitumismustrid, millega võrgus kokku puututakse.

Redaktsioon: 11. mai 2013, kell 13:19

Digitaalse meedia keskel üles kasvanud noored suhtuvad turvalisuse küsimustesse kindlasti teistmoodi kui vanem generatsioon. Teismeliseikka jõudes on suure tõenäosusega kokku puututud vähemalt ühega alljärgnevast:

  • küberkiusamine, mis väljendub võrgustikes ja foorumistes eakaaslaste poolt laimu levitamises, norimises;
  • ahistamine, kus ohvriga manipuleerivad täiskasvanud;
  • identiteedivargus, kus sõbrad-klassikaaslased esinevad võrgus ohvri nime all;
  • digitaalne lõhe, mille korral tehnoloogiline mahajäämus,olgu see siis põhjustatud usulistest, finantsilistest või mistahes muudest põhjustest, tekitab raskusi eakaaslaste gruppi sulandumisel ja nendega suhtlemisel;
  • digitaalne vargus, kus erinevalt identiteedivargusest ei esineta küll ohvrina, kuid seevastu kasutatakse ära tema elektroonilisi ressursse (tegelased võrgumängudes, virtuaalne raha, pärisraha virtuaalsel kujul);

Kogemused lapseeas

Võiks muidugi eeldada, et säärases keskkonnas üles kasvanud noored on juba ohtudest teadlikud ning oskavad oma ennetava käitumisega neid vältida. Paraku pole see sugugi nii. Enamik väikelapse- ja varajases lapseeas saadud teadmisi tuleb läbi kogemuse. Jean Piaget' kognitiivse arengu teooria alusel on varajases lapseeas tegemist nn. operatsioonide-eelse perioodiga, kus laps alles omandab loogilise mõtlemise ja järeldamise oskusi. Sel ajal saadakse kogemusi katsetades, täiskasvanuid usutakse pimesi ja eelarvamusteta. Alles lapseeas, vahetult enne kooliminekut saabuval konkreetsete operatsioonide perioodil paraneb loogiline mõtlemine, suudetakse luua struktuure ning mõista asjadevahelisi seoseid. [1]

Küll aga puutub laps digitaalse maailmaga sageli kokku juba lasteaias. Seetõttu on oluline, et vanemad selgitaksid piisavalt kübermaailma reegleid ning seal varitsevaid ohtusid. On kontrastne näha, kuidas algkooliõpilasi sõidutatakse hommikul autodega praktiliselt koolitrepini, et usin koolipoiss või -tüdruk ikka ilusti koolimajja jõuaks ega mingi hinna eest riskantset tänavat ületama ei peaks. Seevastu jäetakse laps aga õhtul ihuüksi Internetiavarustesse uitama, tundmata pisematki huvi tema käekäigu vastu võrgumaailmas. Niisiis tingib vanemate teadmatus sageli selle, et üksi võrgus tegutsedes puutub laps kokku kiusamise või ahistamisega.

Laps omandab mitmeid oskusi just kogemuslikult. Teadmine, et tuli kõrvetab või keev vesi põletab, saabub enamasti siis, kui laps on käe tulle või vette pistnud. Seetõttu võiks arvata, et ka arusaam võrgus tegutsemise turvalisusest kandub edasi kogemuslikult saadud teadmistega. Kahjuks on sellel mõttekäigul lisaks sadistlikule alltekstile ka varjatum külg, sest see avaldab mõju lapse psüühikale, enese- ja väärtushinnangutele. Siin ei aita evolutsiooni käigus väljakujunenud kaitserefleksid. Digitaalne maailm jõuab meieni sageli mitut kanalit pidi, selle eest põgenemine võib osutuda keeruliseks. Kindlasti on mõistlikum püüda mistahes traumasid, olgu need siis füüsilised või mentaalsed, pigem ennetada kui pärast tagajärgedega võidelda.

Sama kinnitab ka Erik Eriksoni psühhosotsiaalse arengu teooria. Selle kohaselt on eelkooliealised kiire füüsilise ja vaimse arengu etapis. Valdav on uudishimu, soovitakse enda ümber toimuva kohta võimalikult palju teada saada. Tekivad sotsiaalsed suhted, esimesed sõbrad. Areneb välja sooidentiteet ja ettekujutus soorollidest. Vanemate osa on sellel perioodil last toetada, negatiivne tagasiside põhjustab süütunnet. Algkooli minekuga saab määravaks eduelamus, pidev kriitika ja halvustamine kujundab alaväärsustunde ja suutmatuse teha vaimset tööd. Toimub tihe suhtlus eakaaslastega ning üksteiselt õppimine. [2]. Lapse pidev kritiseerimine, norimine, vanematepoolne mõistmatus võivad kujundada välja alaväärsuskompleksi, millest ülesaamine nõuab tõsist tööd ja jõupingutusi.


Põlvkondlik nägemus

Kõik eelnevalt kirjeldatud olukorrad ning nende tekkepõhjused viitavad turvalisuse kontsepti muutunud käsitlusele. Vanemate pealtnäha ignorantne käitumine virtuaalmaailmas toimuva suhtes ei ole siiski vastutustundetus, vaid teadmatus. Digitaalne lõhe, mis seekord esineb vanemate ja laste vahel, on põhjustatud muutunud keskkonnast ning sotsiaalsest suhtlusest. Erinevate põlvkondade vahel on rõhuasetused ja vaatepunktid teistsugused. Kui vanemate jaoks võib näiteks telefoninumbri või peopiltide internetis avaldamine olla vastuvõetamatu, siis noore jaoks ei ole see probleem. Samas ei taju vanemad kindlasti psühholoogilist survet, millega noored võrgus kokku puutuvad. On täiesti selge, et vanematel põlvkondadel tekib võrgus oluliselt vähem konflikte, sest nende sotsiaalne positsioon on juba välja kujunenud. Samuti suudab emotsionaalselt küpsem indiviid üldjuhul paremini toime tulla mistahes negatiivse kommunikatsiooniga. Elu jooksul omandatud kogemus erinevate inimtüüpidega suhtlemisel on loodetavasti abiks provokatiivse tegevuse või vaenu õhutamise summutamisel. Noortel seevastu sarnane kogemus puudub, mistõttu probleemid esinevadki pigem suhtluse, kui info avalikustamise tasandil. Tõsi, ohvri poolt avalikustatud info on heaks vahendiks kiusajale või ahistajale oma tegevuste täideviimiseks.

Noorte jaoks ei ole oma tegevuste, meeldimiste ja emotsioonide avalik eksponeerimine probleem. Pigem aitab see sulanduda virtuaalsesse kogukonda, leida üles oma digitaalne mina. Seeläbi otsitakse ja kujundatakse oma võrguidentiteet, leitakse suhtluskaaslasi sotsiaalsetest keskkondadest. Sellele vaatamata jälgivad ka noored, mida kellele avalikustada. Priivaatsusseadete määramisel juhtub eksimusi kõigil ning seeläbi võib osa informatsiooni kogemata avalikuks saada. Kuna noored hoiavad võrgus märksa rohkem infot, kui nende vanemad, on ka andmelekke oht märgatavalt suurem.

Niisiis on nägemus turvalisusest tõepoolest erinev. Vanemate arusaam turvalisusest on pigem seotud privaatsusega, oma isikliku info jagamisega võrgus. Noortele valmistab aga rohkem probleeme mitte avaldatav informatsioon, vaid tegevused ja käitumismustrid, millega võrgus kokku puututakse.

Siiski võib oletada, et tulevikus antud probleem muutub. Pole kaugel aeg, kus lapsevanemateks saavad juba maast-madalst digitaalse maailmaga kokku puutunud noored. Ehk oskavad nemad paremini näha ja tajuda ohtusid, mis nende vanematel märkamata ja mõistmata jäid.

Välisviited