Erinevus lehekülje "TER3660:Käibekapitali juhtimine" redaktsioonide vahel

Allikas: RISK Wiki
(Ettevõtte krediidipoliitika)
(Varude juhtimine)
 
89. rida: 89. rida:
 
* '''Otsearvutusmeetod''' - laovarud planeeritakse materjali liikide lõikes, lähtudes optimaalsest tellimuse ja julgestusvaru suurusest ning kauba hinnast. See meetod annab kõige täpsemad tulemused.
 
* '''Otsearvutusmeetod''' - laovarud planeeritakse materjali liikide lõikes, lähtudes optimaalsest tellimuse ja julgestusvaru suurusest ning kauba hinnast. See meetod annab kõige täpsemad tulemused.
 
* '''Regressioonianalüüs''' - varud prognoositakse regressioonimudeli abil. On täpsem kui protsendianalüüs.
 
* '''Regressioonianalüüs''' - varud prognoositakse regressioonimudeli abil. On täpsem kui protsendianalüüs.
  +
  +
==Finantseerimisallikad==
  +
Käibevarade finantseerimiseks võib kasutada:
  +
* '''Ajutisi allikaid''' - koosnevad lühiajalistest kohustustest, millega finantseeritakse peamiselt ajutisi investeeringudi ja on reeglina nendega ka garanteeritud (lühiajalised vekslid, pangalaenud, varudega tagatud laenud, faktooring).
  +
* '''Püsivad allikad''' - koosnevad keskmise tähtajaga või pikaajalistest laenudest, omakapitalist.
  +
* '''Spontaansed allikad''' - ettevõtte igapäevase tegevuse käigus tekkivatest tasumata arvetest ja muudest kreditoorse võlgnevuse vormidest, tasumata laenuintressidest, maksuvõlast, väljamaksmisele kuuluvatest töötasudest.
  +
  +
Kasutada olevad laenutooted:
  +
* '''Käibekapitali laen''' - sobiv erakorralise või ühekordse käibevarade suurenemise finantseerimiseks.
  +
* '''Laofinantseerimine''' - käibekapitalilaen, mille korral ettevõtet finantseeritakse varude tagatisel.
  +
* '''Faktooring''' - debitoorse võla finantseerimine laekumata arvete tagatisel eesmärgiga tagada kiirem laekumine ostjatelt.
  +
* '''Akreditiiv''' - avaja panga kohustus maksta akreditiivi saajale kindlaks määratud summa eeldusel, et viimane täidab akreditiivis toodud eeltingimused ja esitab kinnituseks dokumendid.
  +
* '''Arvelduskrediit''' - ebakorrapäraste rahavoogude silumine, garanteerib likviidsuse ootamatute väljaminekute puhul.
  +
* '''Raha tellimisel''' - konkreetsed laenusummad üksikute tehingute sooritamiseks.

Viimane redaktsioon: 24. mai 2013, kell 01:00

Mõisted[muuda]

Käibevara juhtimise otsused mõjutavad ettevõtte maksevõimet ja tulukust. Tegemist on riski-tulu kompromissiga. Mida suurem on käibevarade osakaal varades, seda madalam on likviidsusrisk, samal ajal on madal ka tulukuse tase.

  • Käibevarad on varad, mis on likviidsed, muutuvad likviidseteks järgneva majandusaasta jooksul või kasutatakse ära firma majanduslikus tegevuses.
  • Käibekapital on firma investeeringud käibevarasse.
  • Puhaskäibekapital kujutab endast investeeringuid käibevarasse (omakapitali ja pikaajaliste kohustuste summa).

Käibekapitali juhtimine hõlmab:

  • Raha ja ekvivalentide juhtimist (likviidsuse juhtimine).
  • Debitoorse võlgnevuse juhtimist (krediidiotsused).
  • Varude juhtimist (hankepoliitika).
  • Lühiajaliste kohustuste juhtimist (käibevarade finantseerimisotsused).

Käibekapitali juhtimine hõlmab nii lühiajalisi investeerimisotsuseid kui ka finantseerimisotsuseid.

Likviidsuse juhtimine[muuda]

Likviidsuse juhtimine sisaldab järgmisi tegevusi:

  • Optimaalse rahajäägi planeerimine - makseteks vajalike vahendite olemasolu tagamine (sularaha kassas, raha pangakontol, kiiresti realiseeritavad väärtpaberid).
  • Raha defitsiidi vältimine - olukorra vältimine, kus ei suudeta õigeaegselt kreeditoride ees oma kohustusi tasuda.
  • Raha ülejäägi otstarbekas kasutamine - summade paigutamine, mis ületab igapäevast rahavajadust.

Raha juhtimisel tuleb seada eesmärgiks maksevõime riski minimeerimise võimalikult väikeste vahenditega. Raha hoidmine kontol on suure alternatiivkuluga. Raha tasub hoida vaid niipalju, kui seda on jooksvaks äritegevuseks vaja. Üleliigset raha võib lühiajaliselt investeerida või kasutada tähtajalisi hoiuseid. Samuti võib kasutada arvelduskrediiti, kuid sellega kaasneb intressikulu. Raha juhtimine seostub optimaalse rahakonto suuruse määramisega. Raha hoidmisega kaasneb loobumiskulu. Investeerides raha väärtpaberitesse on võimalik teenida oluliselt suuremat tulusust kui deposiitides või hoides raha pangakontol. Lühiajaliste väärtpaberitehingutega kaasnevad aga ka tehingukulud.

Ettevõtte rahajäägi planeerimiseks võib kasutada erinevaid mudeleid. Nende eesmärgiks on minimeerida raha hoidmise ja väärtpaberite ostu-müügiga seotud kulutusi.

Baumoli mudel[muuda]

Raha vaadeldakse kui teatud varu, mille tagavara tuleb pidevalt täiendada. Tegemist on lihtsa optimeerimisülesandega, mille eesmärk on minimeerida raha hoidmise kogukulu. Selleks tuleb leida loobumiskulu (säilituskulu) ning tehingukulud (tellimiskulu).

Milleri-Orri mudel[muuda]

Välja töötatud sihtkassaseisu määramiseks. Eeldab, et netorahavood järgivad normaaljaotust ning tehingukulud on fikseeritud. Mudel määrab optimaalse rahahulga pangakontol ning ülemise taseme, millest üle ei ole mõtet raha kontol hoida. Alumine tase (kontroll-limiit) määratakse finantsjuhi poolt normatiivselt ning see võib olla ka null. Lisaks saab mudeli põhjal arvutada optimaalse pöördepunkti, kuhu tuleb jõuda väärtpaberite müümisel või ostmisel.

Raha ülejäägi kasutamine[muuda]

Raha ülejääki saab investeerida väheriskantsetesse finantsinstrumentidesse:

  • Rahaturufondid
  • Üleöödeposiidid
  • Lühiajalised deposiidid
  • Kogumishoius
  • Intressifondid


Debitoorse võlgnevuse juhtimine[muuda]

Kaubakrediit on üks osa kauba müügitingimustest. Debitoorse võlgnevuse juhtimine hõlmab ligikaudu viiendiku firma varadest. Küsimuseks on, kuidas vähendada raha hilisemast laekumisest tingitud kulusid. Ostjatelt raha laekumine mõjutab nii ettevõtte rentaablust kui ka maksevõimet. Ostjate debitoorse võlgnevuse suurust mõjutavad järgmised põhitegurid:

  • Müügikäibe suurus - mida enam müüakse seda suurem on ka ostjate tasumata arvete summa.
  • Äritegevuse iseloom - elanikkonda varustavad firmad nõuavad kohest tasumist, ettevõtetele müüakse kaupu ja teenuseid sagedamini võlgu.
  • Krediitimüügi osakaal käibes - enamasti rakendatakse erinevate ostajte suhtes erinevaid arvelduste vorme. Tundmatutele ja väiketele või madala maksevõime ja halva maksedistsipliiniga firmadele kaupa võlgu ei müüda.
  • Müügitingimused - ostjatelt raha laekumise kiirendamiseks rakendatakse allahindluse poliitikat. Määratud perioodi jooksul arve tasudes saab ettevõte lepingus märgitud summa ulatuses allahindlust.
  • Ostjate maksevõime ja maksedistsipliin - analüüsida kliendi finantsaruandeid, kehtestada uutele klientidele maksedistsipliiniga tutvumiseks katseaeg, mitte anda krediiti väikestele ja tundmatutele firmadele, kontrollida firma omanike varasemat tegevust, kasutada võlgnike kohta meedias avaldatavat infot jne.
  • Võla sissenõudmise meetodid

Nõuded ostjate vastu peab olema ettevõttes pideva analüüsi all. Analüüsida tuleks järgmisi näitajaid:

  • Raha laekumise välde päevades.
  • Lootusetute võlgnevuste summa suhe netokäibesse.
  • Möödunud maksetähtaegadega arvete osakaal netokäibes.

Ostjate arvete laekumise tõenäosuse hindamiseks võib kasutada järgmisi meetodeid:

  • Individuaalse hindamise meetod - iga arve laekumist hinnatakse eraldi.
  • Netokäibe osatähtsuse meetod - määratakse kindlaks ebatõenäoliselt laekuvate arvete osakaal netokäibes.
  • Arvete maksetähtaegade meetod - mida rohkem on arve tasumise tähtaeg ületatud, seda väiksem on selle tasumise tõenäosus.

Debitoorse võlgnevuse kontrolli all hoidmine on ettevõtte käibevarade juhtimise põhiülesanne, millest sõltub nii ettevõtte rahaline seisukord ja ka tegevuse tulemuslikkus.

Ettevõtte krediidipoliitika[muuda]

Ettevõtte enda poolt väljatöötatud poliitika, mis peaks sisaldama järgmisi komponente:

  • Müügitingimused - krediidi andmise üldised kriteeriumid, mis põhinevad nn. krediidistandarditel, maksetähtajad, krediidiinstrumendid jne.
  • Krediidianalüüs - riskantsete klientide väljaselgitamine, et vähendada krediidikahjumeid, konkreetsed krediiditingimused klientidele või klientide grupile.
  • Krediidi haldamine - jälgimine, sissenõudmisprotsessid, olemasoleva debitoorse võla analüüs jms.

Krediidistandardid jagunevad:

  • Lõdvad standardid - kasv müügituludes ja kasumis, kuid suuremad kulud, mis kaasnevad debitoorse võla finantseerimise, haldamise ning lootusetute võlgnevustega.
  • Karmimad standardid - vähenenud investeeringud debitoorsesse võlga ja väiksemad lootusetud võlad, kuid ka väiksemad müügitulud ja kasum.

Varude juhtimine[muuda]

Varud on varad, mida hoitakse või parajasti toodetakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus. Samuti materjalid või tarvikud, mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel. Varude hoidmisega on seotud kulud ning nende omamiseks on vaja investeerida käibevarasse. Varude juhtimist tuleb vaadelda koos müügikäibe juhtimisega, sest müügikäibe muutus annab põhjuse muuta ka varusid.

Laovarude eesmärk on tagada ettevõtte tootmisprotsessi häireteta kulgemine. Laovarude suurust mõjutavad:

  • Tootmismaht
  • Toodangu materjalimahukus - kui palju on tootmiseks materjali vaja.
  • Varustamistingimused - tarneajad.
  • Hindade tase - varud rahalises väljenduses.

Laovarude juhtimisel on kaks põhiprobleemi:

  1. Laovarude optimaalse tellimuse suuruse kindlaksmääramine, mille korral oleksid varude säilitus- ja tellimiskulud minimaalsed.
  2. Laovarude üldise vajaduse kindlaksmääramine - kui palju raha vajab firma laovarude katteks.

Väikeseid varusid on ettevõttel odav ülal pidada, aga samas tuleb arvestada, et need tähendavad tihedamaid tellimis, mis suurendavad tellimiskulusid. Väikeste varude puhul võib tekkida probleem tootmisse antava materjalikogusega, kui peaks tekkima suurim tootmisvajadus. Samuti võivad probleeme esile kutsuda suhted tarnijatega, transport jms. Lahenduseks oleks suurem kindlustus- e. julgestusvaru, mille suuruse määrab firma ise.

Laovarude planeerimise võib rakendada järgmisi meetodeid:

  • Protsendimeetod - varude suurus määratakse kindlaks protsentides müügikäibe prognoosist.
  • Otsearvutusmeetod - laovarud planeeritakse materjali liikide lõikes, lähtudes optimaalsest tellimuse ja julgestusvaru suurusest ning kauba hinnast. See meetod annab kõige täpsemad tulemused.
  • Regressioonianalüüs - varud prognoositakse regressioonimudeli abil. On täpsem kui protsendianalüüs.

Finantseerimisallikad[muuda]

Käibevarade finantseerimiseks võib kasutada:

  • Ajutisi allikaid - koosnevad lühiajalistest kohustustest, millega finantseeritakse peamiselt ajutisi investeeringudi ja on reeglina nendega ka garanteeritud (lühiajalised vekslid, pangalaenud, varudega tagatud laenud, faktooring).
  • Püsivad allikad - koosnevad keskmise tähtajaga või pikaajalistest laenudest, omakapitalist.
  • Spontaansed allikad - ettevõtte igapäevase tegevuse käigus tekkivatest tasumata arvetest ja muudest kreditoorse võlgnevuse vormidest, tasumata laenuintressidest, maksuvõlast, väljamaksmisele kuuluvatest töötasudest.

Kasutada olevad laenutooted:

  • Käibekapitali laen - sobiv erakorralise või ühekordse käibevarade suurenemise finantseerimiseks.
  • Laofinantseerimine - käibekapitalilaen, mille korral ettevõtet finantseeritakse varude tagatisel.
  • Faktooring - debitoorse võla finantseerimine laekumata arvete tagatisel eesmärgiga tagada kiirem laekumine ostjatelt.
  • Akreditiiv - avaja panga kohustus maksta akreditiivi saajale kindlaks määratud summa eeldusel, et viimane täidab akreditiivis toodud eeltingimused ja esitab kinnituseks dokumendid.
  • Arvelduskrediit - ebakorrapäraste rahavoogude silumine, garanteerib likviidsuse ootamatute väljaminekute puhul.
  • Raha tellimisel - konkreetsed laenusummad üksikute tehingute sooritamiseks.