Erinevus lehekülje "TTO3280:Konspekt" redaktsioonide vahel

Allikas: RISK Wiki
(Lepinguõiguse allikad)
(Lepinguõiguse allikad)
69. rida: 69. rida:
  
 
===Lepinguõiguse allikad===
 
===Lepinguõiguse allikad===
Lepinguõiguse allikad (normatiivaktid) võivad olla siseriiklikud või rahvusvahelised. Eelkõige lähtutakse põhiseaduse paragrahv 19 (Igaühel on õigus vabale eneseteostusele.Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.)
+
Lepinguõiguse allikad (normatiivaktid) võivad olla siseriiklikud või rahvusvahelised. Eelkõige lähtutakse põhiseaduse paragrahv 19, mille kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele ning igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
  
Olulisemaks siseriiklikuks allikaks on tsiviilseadustiku üldosa seadus (üldnõuded tehingutele, jur.isikutele), kuid ka teised seadused, mis sisaldavad lepinguõiguse norme (autoriõigusseadus, asjaõigusseadus, tarbijakaitseseadus). Samuti võivad lepingulisi suhteid reguleerida Vabariigi Valitsuse määrused (teeninduseeskirjad, sõitjateveoeeskirjad, vara võõrandamise kord) ja kohaliku omavalitsuse eeskirjad. Kohtuotsus ei ole lepinguõiguse allikaks Eestis (samas nt USA; Uus-Meremaa, Inglismaa, Kanada jt anglo-saksi riikides pn kohtuotsus õiguse allikaks). Osades riikides on ka tava õigusallikaks, sh Eestis (TsÜS § 2. Tsiviilõiguse allikad (1) Tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava.(2) Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa muuta seadust.)
+
Olulisemaks siseriiklikuks allikaks on tsiviilseadustiku üldosa seadus, kuid ka teised seadused, mis sisaldavad lepinguõiguse norme (autoriõigusseadus, asjaõigusseadus, tarbijakaitseseadus). Samuti võivad lepingulisi suhteid reguleerida Vabariigi Valitsuse määrused (teeninduseeskirjad, sõitjateveoeeskirjad, vara võõrandamise kord) ja kohaliku omavalitsuse eeskirjad. Kohtuotsus ei ole lepinguõiguse allikaks Eestis, kuid anglosaksi riikides see nii ei ole. Osades riikides, ka Eestis, on tava õigusallikaks. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui seda peetakse õiguslikult siduvaks. Sellegipoolest ei saa tava muuta seadust.
  
Tähtsaimaks rahvusvaheliseks allikaks on Viini konventsioon. Samuti EL direktiiv ebaõigete üldtingimuste kohta 93/13 EEC
+
Tähtsaimaks rahvusvaheliseks allikaks on Viini konventsioon ning samuti EL direktiiv ebaõigete üldtingimuste kohta.
  
 
===Lepingute liigitus===
 
===Lepingute liigitus===

Redaktsioon: 28. november 2013, kell 21:41

Sissejuhatus lepinguõiguse üldosasse

Lepinguõiguse koht õigussüsteemis

Lepinguõigus on osa võlaõigusest. Võlaõigus kuulub tsiviilõiguse valdkonda. Viimane reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest (üksikisik, organisatsioon, riik) ning üksikuid mittevaralisi suhteid (nt. autorsust).

Lepinguõigus võlaõiguse osana

Võlasuhtest võib tuleneda poolte kohustus arvestada teise poole õiguste ja huvidega. Seega on võlasuhe tsiviilõiguslik suhe, milles ühel osapoolel on õigus teiselt poolelt nõuda mingi teo tegemist või tegemata jätmist. Võlasuhte üheks tekkimise võimaluseks on lepingu sõlmimine. Seega on lepingust tulenev õigus võlaõiguse üks osa.

Lepinguõiguse iseloomulikud tunnused ja üldprintsiibid

Lepinguõiguse üldprintsiibid

1. Seaduse dispositiivsus (kõik, mis pole keelatud, on lubatud) See on rahvusvaheliselt üldtunnustatud tsiviilõiguse, eriti aga võlaõiguse, kõige olulisem põhimõte. Selle kohaselt võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel seadusest kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastu olus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi (VÕS § 5). Seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud VÕS-i imperatiivsete ehk kohustuslike normide puhul. VÕS sisaldab ka pool imperatiivseid norme, millest võib kõrvale kalduda vaid poole kasuks.

2. Lepinguvabadus (privaatautonoomia) Lepinguvabadus ja selle aluseks olev privaatautonoomia põhimõte on kogu võlaõigust läbiv põhimõte. Lepingute sõlmimise vabaduse põhimõte on kirjas ka Põhiseaduses, mille § 19 sätestab eneseteostuse vabaduse. Lepinguvabaduse olemuseks on ühelt poolt vabadus autonoomselt otsustada, kas luua lepingulised suhted, keda valida lepingupartneriks ja millistel tingimustel ennast õiguslikult siduda, teiselt poolt piirangus, mis tulenevad teiste isikute privaatautonoomia realiseeri misest või piirangud, mis on vajalikud avalikes huvides. Lepinguvabaduse põhimõte tähendab, et lepingupooled võivad sõlmida ka selliseid lepinguid, milliseid ei ole seaduses eraldi reguleeritud. Lepinguvabadus seisneb lepingu sõlmimise vabaduses, sisu ja vormi vabaduses. Nimetatud vabadused aga ei ole absoluutsed, vaid on teatud juhtudel piiratud seaduses sätestatuga.

3. Lepingu siduvuse põhimõte VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.Lepingulistest kohustustest saab vabaneda vaid lepingulistel või seaduslikel alustel. Seaduslike alustena on TsÜS-s nimetatud tehingute tegemist eksimuse, pettuse, raskete asjaolude ärakasutamise,ähvarduse ja vägivalla mõjul (TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97). Lepingu siduvuse põhimõte ei kehti aga olukorras kus lepinguliste kohustuste vahekord on pärast lepingu sõlmimist muutunud.

4. Hea usu põhimõte VÕS § 6 lg 1 sätestab lepingupooltele üleüldise kohustuse, mille kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, juhul kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). Sama põhimõte on ka TsÜS §-s 138, mille 1. lõike kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ja 2. lõike kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

5. Mõistlikkus Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid (VÕS § 7).

6. Tavad ja praktika VÕS § 25 lg 2 sätestab, et lepingupooled on oma majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelises suhtlemises tekkinud.

TsÜS § 2 lg 1 kohaselt on tava seaduse kõrval ka tsiviilõiguse allikaks. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa aga muuta seadust (TsÜS § 2 lg 2) ja tava ei kuulu kohaldamisele, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtudes vastuvõetamatu (VÕS § 6 lg 2). Tavadel ja praktikal on oluline koht lepingute täitmisel. Kui poolte vahel ei ole tavasid välja kujunenud,siis tuleb järgida seda tava, mida sama liiki lepinguid sõlmivad isikud teavad ja tavaliselt arvestavad, kui see on antud asjaoludel mõistlik ega lähe vastu ollu kehtivate seadustega.

Praktika tähendab käitumisreegleid, mida pooled on vabatahtlikult pikema aja jooksul oma suhetes kujundanud, kasutanud ja täitnud.


Õiguse üldpõhimõtete, nagu hea usu põhimõte ja mõistlikkuse põhimõte, kohaldamist ei saa pooled lepingus kokkuleppeliselt välistada.

allikas: http://www.pandekt.ee/sisukorrad/Lepingud.pdf

Lepingu mõiste ja liigid

Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega pooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. On osapooltele kohustuslik täitmiseks - pacta sunt servanda.

Lepinguõiguse põhiprintsiibid

Lepinguvabaduse printsiip kujutab endast vabadust:

  • otsustada, kas üldse sõlmida leping,
  • otsustada, kellega leping sõlmida,
  • otsustada, mis liiki leping sõlmida,
  • valida ise lepingu sisu,
  • valida ise lepingu vorm.

Kõik toodud printsiibid kehtivad teatavas ulatuses ning neid on võimalik seadusega piirata:

  • leping peab vastama põhiseadusele ja headele kommetele,
  • pooltelt eeldatakse hea tahte olemasolu,
  • kohtutele on antud õigus tungida lepingulistesse suhetesse,
  • piirangud, kellega tohib lepingut sõlmida,
  • kindlaks määrata lepingu vorminõuded.

Hea usu printsiip tähendab, et õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil ega selle eesmärgiks ei ole teisele isikule kahju tekitamine. Õiguste teostamine järgib kehtivaid õigus- ja muid norme.

Mõistlikkuse printsiip kirjeldab tegevusi, kuidas teised isikud samas olukorras on alati või enamasti käitunud ning mida on selliste tingimuste esinemisel üldjuhul õigeks peetud. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust, tehingu eesmärki, kutseala tavasid ja praktikat.

Nõudekeskne lähenemine

Lepinguõiguse allikad

Lepinguõiguse allikad (normatiivaktid) võivad olla siseriiklikud või rahvusvahelised. Eelkõige lähtutakse põhiseaduse paragrahv 19, mille kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele ning igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.

Olulisemaks siseriiklikuks allikaks on tsiviilseadustiku üldosa seadus, kuid ka teised seadused, mis sisaldavad lepinguõiguse norme (autoriõigusseadus, asjaõigusseadus, tarbijakaitseseadus). Samuti võivad lepingulisi suhteid reguleerida Vabariigi Valitsuse määrused (teeninduseeskirjad, sõitjateveoeeskirjad, vara võõrandamise kord) ja kohaliku omavalitsuse eeskirjad. Kohtuotsus ei ole lepinguõiguse allikaks Eestis, kuid anglosaksi riikides see nii ei ole. Osades riikides, ka Eestis, on tava õigusallikaks. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui seda peetakse õiguslikult siduvaks. Sellegipoolest ei saa tava muuta seadust.

Tähtsaimaks rahvusvaheliseks allikaks on Viini konventsioon ning samuti EL direktiiv ebaõigete üldtingimuste kohta.

Lepingute liigitus

Lepinguid saab liigitada erinevalt:

Õigusharude alusel
Tsiviilõiguslikud, haldusõiguslikud ning avalik-õiguslikud lepingud.
Objekti alusel
Ettevõtlusega seotud lepingud, finantseerimislepingud, tootmislepingud, jaotus- ehk turustuslepingud, info ja teabega seotud lepingud, koostöölepingud.
Lepinguliste kohustuste iseloomu alusel
Ühekülgsed (ainult üks pool võtab omale kohustuse teise poole ees), kahekülgsed (mõlemad pooled võtavad endale kohustusi) ning vastastikused lepingud (kahekülgsed lepingud, milles kohustused tuleb täita üheaegselt)
Kestvuse alusel
Ühekordsed lepingud (lepingust tulenev kohustus on koheselt täidetav) ja kestevlepingud (kestva kohustuse täitmine).
Subjektide rolli alusel
Tsiviilõiguslikud lepingud, tarbijalepingud, kaubanduslikud lepingud
Tegevusvabaduse alusel

Halduslepingute erinevus tsiviilõiguslikest lepingutest

Halduslepingute korral on üheks lepingupooleks avaliku võimu kandja ning teiseks pooleks eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik. Tsiviilõiguslikud lepingud on sõlmitud kahe eraõigusliku isiku vahel.

Tsiviilõiguslikud lepingud

Tsiviilõiguslike lepingute osapoolteks on eraõiguslikud juriidilised või füüsilised isikud. Tsiviilõiguslikud lepingud jagunevad:

Võõrandamislepingud
Müügileping, vahetusleping, faktooringuleping, kinkeleping
Kasutuslepingud
Üürileping, rendileping, liisinguleping, litsentsileping, frantsiisileping, ehitise ajutise kasutamise leping, tasuta kasutamise leping, laenuleping ja krediidilepingud
Kindlustuslepingud
Kahjukindlustus, elukindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus, ravikindlustus
Teenuste osutamise lepingud
Käsundusleping, töövõtuleping, maaklerileping, agendileping, komisjonileping, maksekäsund ja arveldused, tervishoiuteenuse osutamise leping, veoleping, ekspedeerimisleping, pakettreisileping, hoiuleping
Toetamislepingud
Elurendis, ülalpidamisleping
Väärtpaberid
Veksel, tšekk
Kompromisslepingud
Seltsingulepingud
Vaikiva seltsingu leping

Võlakohustuse tekkimise alused

Võlakohustus võib tekkida:

  • lepingust,
  • kahju õigusvastasest tekitamisest,
  • alusetust rikastumisest,
  • käsundita asjaajamisest,
  • tasu avalikust lubamisest,
  • muudest seadusest tulenevatest alustest.

Lepingu sõlmimine

Eelleping

Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus eellepingus sätestatud tingimustel sõlmima lepingu. Kui seaduse kohaselet tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis.

Lepingueelse vastutuse üldpõhimõtted

Kuigi lepinguvabaduse põhimõttest ei ole läbirääkimiste pooled lepingueelses staadiumis seotud kohustustega jõuda lepinguni, tuleb läbirääkivatel pooltel hea usu printsiibist lähtuvalt käituda teineteise suhtes ausalt ja õiglaselt. Pooled peavad esitama üksteisele tõeseid andmeid ja teavitama teist osapoolt kõigist asjaoludest, mille vastu võiks lepingu olemust silmas pidades teisel poolel huvi olla. Pooltel võib tekkida lisaks kohustus hoida läbirääkimiste käigus saadud infot salajas. Isegi, kui eellepingut ei sõlmita, on sellistel juhtudel võimalik nõuda usalduskahju hüvitamist. Tegemist on kahjuga, mis tekkis lepingueelsetele läbirääkimistele tuginemisest. Kahju, mis tekkis lepingu sõlmimata jätmisest, ei kuulu hüvitamisele.

Lepingu sõlmimise klassikaline mudel

Leping sõlmitakse pakkumuse (ofert) esitamise ja sellele nõustumuse (aktsept) andmisega.

Ofert on tahteavaldus lepingu sõlmimiseks, mis väljendab ettepaneku tegija tahet olla pakkumuse vastuvõtmise korral lepinguga õiguslikult seotud. Pakkumus peab olema korrektselt ja aursaadavalt sõnastatud ning lepingu olulisi tingimusi sisaldav lepingu sõlmimise ettepanek. Sellega peab olema võimalik ilma omapoolsete tingimusteta nõustuda. Pakkumus peab olema üldjuhul tehtud konkreetsele isikule, kuid võib olla suunatud ka avalikkusele (konkurss). Ofert kehtib teatud aja jooksul, valmisolek lepingulisteks suheteks sõltub oferdi sisust - kas on siduv või mitte.

Pakkumus kehtib alates selle teatavakstegemise hetkest ning võib olla tehtud:

Kohalviibijatele
Leping on suuline, vastuse saab anda koheselt
Eemalviibijatele
Leping loetakse sõlmituks kui pakkumus ja vastus sellele jõudsid kohale mõistliku aja jooksul. Pakkumus kehtib, arvestades kasutatavate sidevahendite kiirust ning tehingu tegemise asjaolusid
Konkreetsele isikule
Pakkumus esitatakse konkreetsele isikule
Avalikkusele
Pakkumus esitatakse konkursi vormis

Pakkumus lõpeb kui seda ei ole õigeaegselt aktsepteeritud või kui oferent on kätte saanud tagasilükkamise teate.

Aktsept on otsese tahtevalduse või muu teoga väljendatud soov sõlmida leping. Nõustumus peab oma sisult vastama pakkumusele. Kui aktsept on erinev oferdist, loetakse seda uueks pakkumuseks, mille peab teine osapool omakorda aktsepteerima, et leping jõustuda saaks.

Lepingu sõlmimise ajaks loetakse hetke, millal pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Oferendini peab vastus jõudma tema poolt määratud tähtaja jooksul. Kui tegemist ei ole otsese tahteavaldusega, siis loetakse leping sõlmituks, kui pakkumuse esitaja teost teada sai. Kui lepingus on sätestatud, et leping jõustub teatud tingimuste täitmisel, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud. Aktseptimise tähtaega on võimalik pikendada aga mitte lühendada.

Tahteavaldus võib olla:

  • Esitatud ükskõik millisel viisil, kui seaduses pole ette nähtud teisiti
  • Otsene, mis sõnaselgelt väljendab soovi tuua kaasa õiguslik tagajärg
  • Kaudne, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet, tuua kaasa õiguslik tagajärg
  • Vaikimine või tegevusetus, kui see tuleneb seadusest, isikutevahelisest kokkuleppest või rahvusvahelisest praktikast (nn vaikiv aktsept - tava korras on varem ka nii toiminud, peavad eelnema kindlad õiguslikud tavad)
  • Jõustunud kohtuotsus, kui isik on kohustatud tahteavalduse tegema ja kohtuotsuses on sellise kohustuse olemasolu tuvastatud

Tahteavaldused on lepingupooltele siduvad ning juba esitatud tahteavaldust ei ole lubatud tagasi võtta. Nii pakkumus kui nõustumus on võimalik tagasi võtta kas enne kui adressaat selle kätte saab, või sellega samal ajal. Kui nõustumus on hilinenud, võib seda siiski lugeda õigeaegselt saabunuks, kui sellest viivitamatult teisele poolele teada antakse.

Kui leping ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võib üks lepingupool saata teisele kinnituskirja, kus on fikseeritud lepingu olulisemad tingimused. Juhul, kui teine pool ei nõustu kinnituskirjas märgituga, tuleb tal viivitamatult esitada omapoolne vastuväide. Kinnituskiri aitab vältida olukorda, kus teine lepingupool ei soovi oma kohustusi täita ning asub hiljem pahatahtlikult väitma, et lepingut ei olnud sõlmitud. Samuti aitab kinnituskiri ära hoida olukordi, kus pooled on üksteist vääriti mõistnud.

Kui pooled on lepingu vormis kokku leppinud, siis tuleb leping ka selles vormis sõlmida ning kõik muud vormid on sellisel juhul kehtetud. See kehtib ka kõrvalnõuete jm. kohta.

Lepingut saab muuta või lõpetada poolte kokkuleppel, vastavalt lepingus kokkulepitule või seadusele.

Kui leping on sõlmitud määramata ajaks võib selle lõpetada igal ajal mõistliku tähtaja jooksul, arvestades lepingu kestvust, investeeringute suurust, aega uue partneri leidmiseks jmt.

Lepingu sisu ja lepingulised kohustused

Lepingu tüüptingimused - mida pooled eraldi läbi ei aruta. Kasutatakse nt laenu-, liisingu-, kindlustuse-, energia-, turismilepingute puhul. Kehtivad, kui lepingus on viide tüüptingimustele ja teisel poolel on võimalik nendega tutvuda.

Leping võib sisaldada lahtisi tingimusi. Sellisel juhul ei ole osapooled lepingu sõlmimise hetkel veel kõikides tingimustes kokkulepet saavutanud. Lahtised tingimused võivad olla jäetud ka vaid ühe osapoole või ka kolmanda isiku määrata.

Välistavate tingimuste korral võivad pooled kokku leppida, et sõlmitavas lepingus sisalduvad kõik tingimused, mistõttu ei loeta lepingu tingimusteks varasemaid tahteavaldusi, tegusid ega kokkuleppeid, mis ei ole lepingus otseselt sätestatud. See on oluline juhul, kui pooled peavad lepingueelseid läbirääkimisi, mille käigus tehtud tahteavaldused ei ole aktsepteeritavad ning soovitakse välistada neile hilisemat tuginemist.

Lepingu tõlgendamine

Lepingu tõlgendamisel lähtutakse poolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see erineb lepingus kirjeldatust, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Aluseks ei või olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida pooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Kui üks lepingupool mõistis tingimusi teatud tähenduses ja teine osapool pidi seda tähendust teadma, siis tõlgendatakse tingimusi selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.

Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada:

  • lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi;
  • tõlgendust, mille lepingupooled on samadele tingimustele varem andnud;
  • poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;
  • lepingu olemust ja eesmärki;
  • vastaval tegevus- või kutsealal kehtivaid tavasid;
  • pooltevahelist praktikt;
  • lepingu konteksti ja vaadeldava tingimuse seotust teiste lepingutingimustega;
  • mitmetähenduslike sõnade ja väljendite korral mõista neid viisil, mis on klõige paremini kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga;
  • tingimuste tõlgenduse lahknevuse korral eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt tingimus on kehtiv, kui sellest ei teki vastuolu seadusega;
  • eri keeltesse tõlgitud lepingutekstide korral algselt koostatud teksti;

Lepinguliste kohustuste olemus

Lepingulised kohustused võivad olla kindlaks määratud kas lepingus või sätestatud seaduses. Kohustused võivad tuleneda ka:

  • lepingu olemusest ja eesmärgist;
  • lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
  • lepingupoole kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest;
  • hea usu või mõistlikkuse põhimõtetest.

Kohustuse subjektid

Lepinguga sätestsatud kohustuse subjektideks võivad olla kas lepingu osapooled või kolmandad isikud. Viimasel juhul lõpeb kohustus võlgniku suhtes siis, kui kolmas osapool on selle täitnud. Subjektid võivad esineda võlasuhtes kas võlgnike või võlausaldajatena.

Võlasuhtes võib esineda kolme liiki isikute paljusust, mis sõltub nende vahel jagatavatest kohustustest:

Osakohustus
Mitu isikut peavad täitma ühe ja sama kohustuse, mis on jagatud väiksemateks osadeks.
Ühiskohustus
Mitu isikut peavad täitma ühe ja sama kohustuse, mida on võimalik täita vaid ühiselt.
Solidaarsuskohustus
Mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra.

Lepingus sätestatud kohustused võivad olla:

Otsesed
Sätestatud otseselt lepingutingimustes, mis on fikseeritud kirjalikult lepingus või suuliselt saavutatud kokkuleppes. Samuti võivad olla määratud ka seadustes. Otsesed kohustused võivad olla kas põhikohustused või kõrvalkohustused. Viimaste ülesanne on põhikohustuste ettevalmistamine, läbiviimine või tagamine. Kõrvalkohustused tulenevad eelkõige käendamisest ja garantiist, käsiraha andmisest või leppetrahvi kokkuleppimisest.
Kaudsed
Kaudsed kohustused tulenevad lepingu olemusest ja eesmärgist, lepingupoolte väljakujunenud praktikast, kehtivatest tavadest või hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest.

Mittetäielik kohustus

Kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Seda tüüpi kohustused on:

  • hasartmängust, välja arvatud loa alusel korraldatavast hasartmängust ja loteriist tulenev kohustus;
  • kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale;
  • mittetäieliku kohustuse täitmiseks võetud kohustus.

Lepinguliste kohustuste täitmine

Kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest ning võtta arvesse kehtivaid tavasid ja praktikat. Kohustus tuleb täita õigele isikule, õigel ajal, õiges kohas, kokku lepitud kvaliteediga ja ulatuses. Kohustuste täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest.

Kohustuste täitmise tähtaeg

Kui lepingus on määratud kohustuse täitmise tähtpäev, tuleb kohustus täita sellel päeval. Kui tähtaega ei ole kindlaks määratud ega tulene võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, arvestades kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda talle kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. Võlausaldaja võib selle perioodi jooksul keelduda oma kohustuste täitmisest ning nõuda rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist või viivise maksmist. Muude õiguskaitsevahendite kasutamine sellisel juhul ei ole lubatud. Lepingu ülesütlemise ja taganemise õigus tekib alles pärast täiendava tähtaja möödumist.

Võlgnik võib täita oma kohustused ennetähtaegselt ning võlausaldajal ei ole õigus täitmise vastuvõtmisest keelduda, kui selleks pole õigustatud huvi. Kui kohustusega kaasnes ka intressi maksmise kohustus, võib võlausaldaja nõuda intressi kuni kohustuse täitmiseks antud tähtpäevani, sõltumata sellest, kas kohustus oli ennetähtaegselt tasutud või mitte. Kui intressi maksmise kohustust ei olnud, ei ole võlausaldajal õigust intressi nõuda. Kohustuse ennetähtaegne täitmine ei mõjuta lepingu teise osapoole kohustuste täitmise tähtaegu.

Kohustuse täitmise koht

Võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega määratud kohas. Kui seda pole määratud, tuleb see täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest.

Lepingu kohustuste täitmine

Lepingu täitmisega on seotud lepingu kõik osapooled. Lepingu täitmise kohustuse võib delegeerida ka kolmandale isikule. Sellisel juhul on tegemist lepinguga kolmanda isiku kasuks. Kolmas isik võib nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik selle täitmise nõudest.

Lepingu täitmise kohustuse võib asendada mõne muu tegevusega üksnes võlausaldaja nõusolekul. Seda nõuet tuleb järgida isegi siis kui asendus on suurema väärtusega kui esialgne võlgnevus. Täitmise asendamise korral vastutab võlgnik täitmise eest sarnastel alustel esialgse kohustusega. Kui võlausaldaja võtab täitmise asenduse vastu, loetakse ka esialgne kohustus täidetuks.

Kohustust võib täita ositi, kui selles on lepingus kokku lepitud või kui võlausaldaja sellega nõus on. Kui kohustus tuleb täita ühekorraga, võib võlausaldaja ositi täitmisest keelduda, kui see pole vastuolus hea usu põhimõtetega. Kui võlausaldaja on siiski nõus kohustise ositi täitmisega, kannab sellega lisandunud kulud võlgnik.

Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.

Rahaliste kohustuste täitmine

Rahalised kohustused võib täita sularahas või muul viisil, kui see on poolte vahel kokku lepitud või seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Kui rahaline kohustus täidetakse riigis, kus võlausaldajal on avatud arvelduskonto, võib võlgnik kohustuse täita, kandes võlgnetava summa sellele kontole, kui võlausaldaja ei ole seda otseselt keelanud. Kohustused loetakse täidetuks raha laekumisel võlausaldaja kontole. Tšeki või veksli kasutamisel maksevahendina loetakse kohustus täidetuks hetkest, millal võlausaldaja maksevahendi vastu võttis.

Rahaline kohustus tuleb täita nimiväärtuses, kui seadusest ei tulene teisiti. Rahalise kohustuse eest tasutav raha peab olema kehtiv selles riigis, kus tasumine toimus. Kui tasutava summa vääring ei ole määratud, tuleb seda teha kohustuse täitmise riigis kasutatavas rahas. Kui maksmiskohas kehtib teine vääring, võib võlgnik tasuda oma kohustuse ka selles vääringus, kui lepingus ei ole seda otseselt keelatud ning maksmiskoha raha on vabalt konverteeritav.

Lepingus võib olla märgitud kohustuselt tasutava intressi suurus. Intressimäär võib olla fikseeritud kas kogu lepinguperioodi jooksul või ainult kindlateks ajavahemikeks. Fikseerimata intressimäära korral on aluseks Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär.

Täitmise tõendamine

Võlausaldaja peab kohustuse vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise kohta kirjaliku tõendi (kviitungi). Kui kviitung on välja antud põhikohustuse kohta, eeldatakse, et tasutud on ka kulud ja intress. Kui võlausaldaja keeldub kviitungit väljastamast, võib võlgnik tasumisest keelduda kuni kviitungi saamiseni. Sellisel juhul on võlausaldaja kohustuse vastuvõtmisega viivitanud.

Maksmise tulemusena loetakse kohustus makstava summa osas täidetuks.

Vahendite deponeerimine

Kohustuse täitmise tagamise vahendid. Kõrvalkohustused

Kõrvalkohustused on kohustused, mille abil tagatakse võlasuhtes määratud põhikohustuste täitmine. Tagatis on võlaõiguses määratud kõrvalkohustus või asjaõiguses sätestatud meede (nt. pant), mille abil tagatakse lepinguga võetud kohustuste täitmine. Lepingu täitmise tagamiseks võib rakendada võlaõiguslikke tagatisi:

Käendus
Käendaja kohustub võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest (vastutab solidaarselt võlgnikuga, sh ka kõrvalnõuete osas). Tarbijakäenduslepingu korral peab käendaja avaldus olema kirjalikus vormis. Teistel juhtudel vorminõue puudub ning käendust võib tõendada mistahes lubatud tõenditega (tunnistajate ütlused, kontoülekanded). Käendus lõpeb kas tagatava nõude lõppemisega, kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei anna nõusolekut vastutada uue võlgniku eest, ning käenduse tähtaja möödumisega.
Garantii
Majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku (garandi) lepinguga võetud kohustus võlausaldaja suhtes, et garant täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Garant võib sellisel juhul esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid (garantii tähtaeg on möödas, nõue ületab garandi vastutuse jms.). Kui garant on oma kohustuse täitnud, tekib tal regressiõigus võlgniku vastu ainult siis, kui selle kohta on sõlmitud nendevaheline kokkulepe. Garandi kohustus lõpeb, kui ta täidab garantiis märgitud kohustused, garantiitähtaeg on möödunud või võlausaldaja loobub garantiist. Garantii andjaks saavad olla nt finantsasutused.
Käsiraha
Ühe lepingupoole antud rahasumma või liigitunnustega asjad lepingu tõendamiseks ja täitmise tagamiseks. Käsirahalepingus tuleb märkida, et üleantav raha on käsiraha, mitte ettemaks. Käsiraha antakse lepingu sõlmimise tõendamiseks ja täitmise tagamiseks. Käsirahaleping peab olema põhilepinguga samas vormis. Käsiraha arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks. Kui täitmine ei ole võimalik, tuleb käsiraha tagastada. Kui leping lõpetatakse käsiraha andnud poole süül, jääb käsiraha teisele lepingupoolele. Kui käsiraha saaja nõuab kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvitise katteks.
Leppetrahv
Lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus ette nähtud rahasumma. Leppetrahv võib olla ka mitterahaline. Lisaks leppetrahvile on kahjustatud poolel õigus nõuda ka kohustuse täitmist. Leppetrahvi tohib nõuda vaid siis, kui sellest on teisele poolele viivitamatult teada antud ning kui lepingu mittetäitmine või mittenõuetekohane täitmine ei ole vabandatav.

Tagada võib nii tekkinud kui ka tulevikus tekkivaid nõudeid.

Nõudeõiguse loovutus ja võlakohustuse ülevõtmine

Nõudeõiguse loovutamine tähendab nõude üleandmist ühelt võlausaldajalt teisele. Nõude loovutamine võib toimuda:

  • tehingu teel, kus osapooled sõlmivad omavahel nõude loovutamise lepingu;
  • seaduse jõul;
  • riigivõimuakti kaudu (kohtulahend täitemenetluses).

Nõuete loovutamise tingimused

Nõude loovutamise eesmärk on võlausaldaja vahetus. Loovutamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

  • sõlmitud kehtiv loovutamisleping;
  • nõue peab eksisteerima;
  • nõue peab olema määratletav;
  • nõue peab olema üleantav.

Võlausaldaja võib oma nõude võlgnikust sõltumata anda terviklikult või osaliselt üle teisele isikule. Nõuet ei saa loovutada, kui seda keelab seadus või ei ole seda võimalik teisele isikule üle anda ilma kohustuse sisu muutmata. Samuti ei saa loovutada ülalpidamise nõuet, kehavigastuste tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid.

Loovutada võib ka tulevikus tekkivaid nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt täpselt määratletavad.

Kui nõude loovutamine toimub mitmekordselt, loetakse kehtivaks varasem loovutamine.

Võlakohustuse ülevõtmine

Kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta teise isiku võlakohustused. Seda võib teha ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid ainult tingimusel, et võlausaldaja sellega nõus on. Võlausaldaja ei või oma nõusolekut tagasi võtta, kui ta pole nõusolekut andes endale sellist võimalust jätnud. Hüpoteegiga seotud kinnisvara ülevõtmisel tuleb pärast uue omaniku kinnisturaamatusse kandmisel sellest kirjalikult võlausaldajale teada anda.

Ülevõtmise tulemusena lähevad kolmandale isikule üle kõik lepingus sätestatud õigused ja kohustused.

Kohustusega ühinemine

Kohustusega ühinemise korral võtab kolmas isik kohustuse üle selliselt, et astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale. Selle võib kokku leppida nii võlgniku kui võlausaldajaga. Kohustusega ühinemisel tekib solidaarsuskohustus.

Õiguste ja kohustuste ülevõtmine kogumis