TTO3280:Konspekt

Allikas: RISK Wiki
Redaktsioon seisuga 24. november 2013, kell 23:53 kasutajalt Ranger (arutelu | kaastöö) (Lepinguliste kohustuste täitmine)

Sissejuhatus lepinguõiguse üldosasse

Lepinguõiguse koht õigussüsteemis

Lepinguõigus on osa võlaõigusest. Võlaõigus kuulub tsiviilõiguse valdkonda. Viimane reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest (üksikisik, organisatsioon, riik) ning üksikuid mittevaralisi suhteid (nt. autorsust).

Lepinguõigus võlaõiguse osana

Võlasuhtest võib tuleneda poolte kohustus arvestada teise poole õiguste ja huvidega. Seega on võlasuhe tsiviilõiguslik suhe, milles ühel osapoolel on õigus teiselt poolelt nõuda mingi teo tegemist või tegemata jätmist. Võlasuhte üheks tekkimise võimaluseks on lepingu sõlmimine. Seega on lepingust tulenev õigus võlaõiguse üks osa.

Lepinguõiguse iseloomulikud tunnused ja üldprintsiibid

Lepingu mõiste ja liigid

Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega pooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.

Lepinguõiguse põhiprintsiibid

Lepinguvabaduse printsiip kujutab endast vabadust:

  • otsustada, kas üldse sõlmida leping,
  • otsustada, kellega leping sõlmida,
  • otsustada, mis liiki leping sõlmida,
  • valida ise lepingu sisu,
  • valida ise lepingu vorm.

Kõik toodud printsiibid kehtivad teatavas ulatuses ning neid on võimalik seadusega piirata:

  • leping peab vastama põhiseadusele ja headele kommetele,
  • pooltelt eeldatakse hea tahte olemasolu,
  • kohtutele on antud õigus tungida lepingulistesse suhetesse,
  • piirangud, kellega tohib lepingut sõlmida,
  • kindlaks määrata lepingu vorminõuded.

Hea usu printsiip tähendab, et õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil ega selle eesmärgiks ei ole teisele isikule kahju tekitamine. Õiguste teostamine järgib kehtivaid õigus- ja muid norme.

Mõistlikkuse printsiip kirjeldab tegevusi, kuidas teised isikud samas olukorras on alati või enamasti käitunud ning mida on selliste tingimuste esinemisel üldjuhul õigeks peetud. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust, tehingu eesmärki, kutseala tavasid ja praktikat.

Nõudekeskne lähenemine

Lepinguõiguse allikad

Lepinguõiguse allikad võivad olla siseriiklikud või rahvusvahelised. Olulisemaks siseriiklikuks allikaks on tsiviilseadustiku üldosa seadus, kuid ka teised seadused, mis sisaldavad lepinguõiguse norme (autoriõigusseadus, asjaõigusseadus, tarbijakaitseseadus). Samuti võivad lepingulisi suhteid reguleerida Vabariigi Valitsuse määrused (teeninduseeskirjad, sõitjateveoeeskirjad, vara võõrandamise kord). Kohtuotsus ei ole lepinguõiguse allikaks.

Tähtsaimaks rahvusvaheliseks allikaks on Viini konventsioon.

Lepingute liigitus

Lepinguid saab liigitada erinevalt:

Õigusharude alusel
Tsiviilõiguslikud, haldusõiguslikud ning avalik-õiguslikud lepingud.
Objekti alusel
Ettevõtlusega seotud lepingud, finantseerimislepingud, tootmislepingud, jaotus- ehk turustuslepingud, info ja teabega seotud lepingud, koostöölepingud.
Lepinguliste kohustuste iseloomu alusel
Ühekülgsed (ainult üks pool võtab omale kohustuse teise poole ees), kahekülgsed (mõlemad pooled võtavad endale kohustusi) ning vastastikused lepingud (kahekülgsed lepingud, milles kohustused tuleb täita üheaegselt)
Kestvuse alusel
Ühekordsed lepingud (lepingust tulenev kohustus on koheselt täidetav) ja kestevlepingud (kestva kohustuse täitmine).
Subjektide rolli alusel
Tsiviilõiguslikud lepingud, tarbijalepingud, kaubanduslikud lepingud
Tegevusvabaduse alusel

Halduslepingute erinevus tsiviilõiguslikest lepingutest

Halduslepingute korral on üheks lepingupooleks avaliku võimu kandja ning teiseks pooleks eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik. Tsiviilõiguslikud lepingud lepingud on sõlmitud kahe eraõigusliku isiku vahel.

Tsiviilõiguslikud lepingud

Tsiviilõiguslike lepingute osapoolteks on eraõiguslikud juriidilised või füüsilised isikud. Tsiviilõiguslikud lepingud jagunevad:

Võõrandamislepingud
Müügileping, vahetusleping, faktooringuleping, kinkeleping
Kasutuslepingud
Üürileping, rendileping, liisinguleping, litsentsileping, frantsiisileping, ehitise ajutise kasutamise leping, tasuta kasutamise leping, laenuleping ja krediidilepingud
Kindlustuslepingud
Kahjukindlustus, elukindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus, ravikindlustus
Teenuste osutamise lepingud
Käsundusleping, töövõtuleping, maaklerileping, agendileping, komisjonileping, maksekäsund ja arveldused, tervishoiuteenuse osutamise leping, veoleping, ekspedeerimisleping, pakettreisileping, hoiuleping
Toetamislepingud
Elurendis, ülalpidamisleping
Väärtpaberid
Veksel, tšekk
Kompromisslepingud
Seltsingulepingud
Vaikiva seltsingu leping

Võlakohustuse tekkimise alused

Võlakohustus võib tekkida:

  • lepingust,
  • kahju õigusvastasest tekitamisest,
  • alusetust rikastumisest,
  • käsundita asjaajamisest,
  • tasu avalikust lubamisest,
  • muudest seadusest tulenevatest alustest.

Lepingu sõlmimine

Eelleping

Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus eellepingus sätestatud tingimustel sõlmima lepingu. Kui seaduse kohaselet tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis.

Lepingueelse vastutuse üldpõhimõtted

Kuigi lepinguvabaduse põhimõttest ei ole läbirääkimiste pooled lepingueelses staadiumis seotud kohustustega jõuda lepinguni, tuleb läbirääkivatel pooltel hea usu printsiibist lähtuvalt käituda teineteise suhtes ausalt ja õiglaselt. Pooled peavad esitama üksteisele tõeseid andmeid ja teavitama teist osapoolt kõigist asjaoludest, mille vastu võiks lepingu olemust silmas pidades teisel poolel huvi olla. Pooltel võib tekkida lisaks kohustus hoida läbirääkimiste käigus saadud infot salajas. Isegi, kui eellepingut ei sõlmita, on sellistel juhtudel võimalik nõuda usalduskahju hüvitamist. Tegemist on kahjuga, mis tekkis lepingueelsetele läbirääkimistele tuginemisest. Kahju, mis tekkis lepingu sõlmimata jätmisest, ei kuulu hüvitamisele.

Lepingu sõlmimise klassikaline mudel

Leping sõlmitakse pakkumuse (ofert) esitamise ja sellele nõustumuse (aktsept) andmisega.

Ofert on tahteavaldus lepingu sõlmimiseks, mis väljendab ettepaneku tegija tahet olla pakkumuse vastuvõtmise korral lepinguga õiguslikult seotud. Pakkumus peab olema korrektselt ja aursaadavalt sõnastatud ning lepingu olulisi tingimusi sisaldav lepingu sõlmimise ettepanek. Sellega peab olema võimalik ilma omapoolsete tingimusteta nõustuda. Pakkumus peab olema üldjuhul tehtud konkreetsele isikule, kuid võib olla suunatud ka avalikkusele (konkurss).

Pakkumine võib olla tehtud:

Kohalviibijatele
Pakkumus kehtib alates selle teatavakstegemise hetkest
Eemalviibijatele
Pakkumus kehtib, arvestades kasutatavate sidevahendite kiirust ning tehingu tegemise asjaolusid
Konkreetsele isikule
Pakkumus esitatakse konkreetsele isikule
Avalikkusele
Pakkumus esitatakse konkursi vormis

Aktsept on tahteavaldus, mis kinnitab teise poole soovi nõustuda pakkumusega ning sõlmida pakkumuse esitajaga leping. Nõustumus peab oma sisult vastama pakkumusele. Kui aktsept on erinev oferdist, loetakse seda uueks pakkumuseks, mille peab teine osapool omakorda aktsepteerima, et leping jõustuda saaks.

Lepingu sõlmimise ajaks loetakse hetke, millal pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui tegemist ei ole otsese tahteavaldusega, siis loetakse leping sõlmituks, kui pakkumuse esitaja teost teada sai. Kui lepingus on sätestatud, et leping jõustub teatud tingimuste täitmisel, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud.

Tahteavaldus võib olla:

  • Esitatud ükskõik millisel viisil, kui seaduses pole ette nähtud teisiti
  • Otsene, mis sõnaselgelt väljendab soovi tuua kaasa õiguslik tagajärg
  • Kaudne, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet, tuua kaasa õiguslik tagajärg
  • Vaikimine või tegevusetus, kui see tuleneb seadusest, isikutevahelisest kokkuleppest või rahvusvahelisest praktikast
  • Jõustunud kohtuotsus, kui isik on kohustatud tahteavalduse tegema ja kohtuotsuses on sellise kohustuse olemasolu tuvastatud

Tahteavaldused on lepingupooltele siduvad ning juba esitatud tahteavaldust ei ole lubatud tagasi võtta. Nii pakkumus kui nõustumus on võimalik tagasi võtta kas enne kui adressaat selle kätte saab, või sellega samal ajal. Kui nõustumus on hilinenud, võib seda siiski lugeda õigeaegselt saabunuks, kui sellest viivitamatult teisele poolele teada antakse.

Kui leping ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võib üks lepingupool saata teisele kinnituskirja, kus on fikseeritud lepingu olulisemad tingimused. Juhul, kui teine pool ei nõustu kinnituskirjas märgituga, tuleb tal viivitamatult esitada omapoolne vastuväide. Kinnituskiri aitab vältida olukorda, kus teine lepingupool ei soovi oma kohustusi täita ning asub hiljem pahatahtlikult väitma, et lepingut ei olnud sõlmitud. Samuti aitab kinnituskiri ära hoida olukordi, kus pooled on üksteist vääriti mõistnud.

Lepingu sisu ja lepingulised kohustused

Leping võib sisaldada lahtisi tingimusi. Sellisel juhul ei ole osapooled lepingu sõlmimise hetkel veel kõikides tingimustes kokkulepet saavutanud. Lahtised tingimused võivad olla jäetud ka vaid ühe osapoole või ka kolmanda isiku määrata.

Välistavate tingimuste korral võivad pooled kokku leppida, et sõlmitavas lepingus sisalduvad kõik tingimused, mistõttu ei loeta lepingu tingimusteks varasemaid tahteavaldusi, tegusid ega kokkuleppeid, mis ei ole lepingus otseselt sätestatud. See on oluline juhul, kui pooled peavad lepingueelseid läbirääkimisi, mille käigus tehtud tahteavaldused ei ole aktsepteeritavad ning soovitakse välistada neile hilisemat tuginemist.

Lepingu tõlgendamine

Lepingu tõlgendamisel lähtutakse poolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see erineb lepingus kirjeldatust, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Aluseks ei või olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida pooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Kui üks lepingupool mõistis tingimusi teatud tähenduses ja teine osapool pidi seda tähendust teadma, siis tõlgendatakse tingimusi selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.

Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada:

  • lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi;
  • tõlgendust, mille lepingupooled on samadele tingimustele varem andnud;
  • poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;
  • lepingu olemust ja eesmärki;
  • vastaval tegevus- või kutsealal kehtivaid tavasid;
  • pooltevahelist praktikt;
  • lepingu konteksti ja vaadeldava tingimuse seotust teiste lepingutingimustega;
  • mitmetähenduslike sõnade ja väljendite korral mõista neid viisil, mis on klõige paremini kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga;
  • tingimuste tõlgenduse lahknevuse korral eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt tingimus on kehtiv, kui sellest ei teki vastuolu seadusega;
  • eri keeltesse tõlgitud lepingutekstide korral algselt koostatud teksti;

Lepinguliste kohustuste olemus

Lepingulised kohustused võivad olla kindlaks määratud kas lepingus või sätestatud seaduses. Kohustused võivad tuleneda ka:

  • lepingu olemusest ja eesmärgist;
  • lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
  • lepingupoole kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest;
  • hea usu või mõistlikkuse põhimõtetest.

Kohustuse subjektid

Lepinguga sätestsatud kohustuse subjektideks võivad olla kas lepingu osapooled või kolmandad isikud. Viimasel juhul lõpeb kohustus võlgniku suhtes siis, kui kolmas osapool on selle täitnud. Subjektid võivad esineda võlasuhtes kas võlgnike või võlausaldajatena.

Võlasuhtes võib esineda kolme liiki isikute paljusust, mis sõltub nende vahel jagatavatest kohustustest:

Osakohustus
Mitu isikut peavad täitma ühe ja sama kohustuse, mis on jagatud väiksemateks osadeks.
Ühiskohustus
Mitu isikut peavad täitma ühe ja sama kohustuse, mida on võimalik täita vaid ühiselt.
Solidaarsuskohustus
Mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra.

Lepingus sätestatud kohustused võivad olla:

Otsesed
Sätestatud otseselt lepingutingimustes, mis on fikseeritud kirjalikult lepingus või suuliselt saavutatud kokkuleppes. Samuti võivad olla määratud ka seadustes. Otsesed kohustused võivad olla kas põhikohustused või kõrvalkohustused. Viimaste ülesanne on põhikohustuste ettevalmistamine, läbiviimine või tagamine. Kõrvalkohustused tulenevad eelkõige käendamisest ja garantiist, käsiraha andmisest või leppetrahvi kokkuleppimisest.
Kaudsed
Kaudsed kohustused tulenevad lepingu olemusest ja eesmärgist, lepingupoolte väljakujunenud praktikast, kehtivatest tavadest või hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest.

Mittetäielik kohustus

Kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Seda tüüpi kohustused on:

  • hasartmängust, välja arvatud loa alusel korraldatavast hasartmängust ja loteriist tulenev kohustus;
  • kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale;
  • mittetäieliku kohustuse täitmiseks võetud kohustus.

Lepinguliste kohustuste täitmine

Kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest ning võtta arvesse kehtivaid tavasid ja praktikat. Kohustus tuleb täita õigele isikule, õigel ajal, õiges kohas, kokku lepitud kvaliteediga ja ulatuses. Kohustuste täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest.

Kohustuste täitmise tähtaeg

Kui lepingus on määratud kohustuse täitmise tähtpäev, tuleb kohustus täita sellel päeval. Kui tähtaega ei ole kindlaks määratud ega tulene võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, arvestades kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda talle kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja. Võlausaldaja võib selle perioodi jooksul keelduda oma kohustuste täitmisest ning nõuda rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist või viivise maksmist. Muude õiguskaitsevahendite kasutamine sellisel juhul ei ole lubatud. Lepingu ülesütlemise ja taganemise õigus tekib alles pärast täiendava tähtaja möödumist.

Võlgnik võib täita oma kohustused ennetähtaegselt ning võlausaldajal ei ole õigus täitmise vastuvõtmisest keelduda, kui selleks pole õigustatud huvi. Kui kohustusega kaasnes ka intressi maksmise kohustus, võib võlausaldaja nõuda intressi kuni kohustuse täitmiseks antud tähtpäevani, sõltumata sellest, kas kohustus oli ennetähtaegselt tasutud või mitte. Kui intressi maksmise kohustust ei olnud, ei ole võlausaldajal õigust intressi nõuda. Kohustuse ennetähtaegne täitmine ei mõjuta lepingu teise osapoole kohustuste täitmise tähtaegu.

Kohustuse täitmise koht

Võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega määratud kohas. Kui seda pole määratud, tuleb see täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest.

Lepingu kohustuste täitmine

Lepingu täitmisega on seotud lepingu kõik osapooled. Lepingu täitmise kohustuse võib delegeerida ka kolmandale isikule. Sellisel juhul on tegemist lepinguga kolmanda isiku kasuks. Kolmas isik võib nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepingu või seadusega. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik selle täitmise nõudest.

Lepingu täitmise kohustuse võib asendada mõne muu tegevusega üksnes võlausaldaja nõusolekul. Seda nõuet tuleb järgida isegi siis kui asendus on suurema väärtusega kui esialgne võlgnevus. Täitmise asendamise korral vastutab võlgnik täitmise eest sarnastel alustel esialgse kohustusega. Kui võlausaldaja võtab täitmise asenduse vastu, loetakse ka esialgne kohustus täidetuks.

Kohustust võib täita ositi, kui selles on lepingus kokku lepitud või kui võlausaldaja sellega nõus on. Kui kohustus tuleb täita ühekorraga, võib võlausaldaja ositi täitmisest keelduda, kui see pole vastuolus hea usu põhimõtetega. Kui võlausaldaja on siiski nõus kohustise ositi täitmisega, kannab sellega lisandunud kulud võlgnik.

Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.

Rahaliste kohustuste täitmine

Rahalised kohustused võib täita sularahas või muul viisil, kui see on poolte vahel kokku lepitud või seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Kui rahaline kohustus täidetakse riigis, kus võlausaldajal on avatud arvelduskonto, võib võlgnik kohustuse täita, kandes võlgnetava summa sellele kontole, kui võlausaldaja ei ole seda otseselt keelanud. Kohustused loetakse täidetuks raha laekumisel võlausaldaja kontole. Tšeki või veksli kasutamisel maksevahendina loetakse kohustus täidetuks hetkest, millal võlausaldaja maksevahendi vastu võttis.

Rahaline kohustus tuleb täita nimiväärtuses, kui seadusest ei tulene teisiti. Rahalise kohustuse eest tasutav raha peab olema kehtiv selles riigis, kus tasumine toimus. Kui tasutava summa vääring ei ole määratud, tuleb seda teha kohustuse täitmise riigis kasutatavas rahas. Kui maksmiskohas kehtib teine vääring, võib võlgnik tasuda oma kohustuse ka selles vääringus, kui lepingus ei ole seda otseselt keelatud ning maksmiskoha raha on vabalt konverteeritav.


Täitmise tõendamine.Intressid. Rahaliste kohustuste vääring. Arveldamise viis. Vahendite deponeerimine. Maksmise õiguslikud tagajärjed.

Kohustuse täitmise tagamise vahendid. Kõrvalkohustused

Tagatiste olemus ja mõiste. Võlaõiguslike tagatiste liigid: käendus, garantii, käsiraha, leppetrahv

Nõudeõiguse loovutus ja võlakohustuse ülevõtmine

Nõudeõiguse loovutuse olemus. Nõude loovutamise lubatavus ja piirangud. Nõude loovutus kui tehing. Tulevikus tekkivate nõuete loovutamise lubatavus. Osa- ja täisnõude loovutus. Nõude mitmekordne loovutus. Võlakohustuse ülevõtmine. Kreeditori nõusoleku küsimus. Ülevõtmise õiguslikud tagajärjed. Kohustusega ühinemine. Õiguste ja kohustuste ülevõtmine kogumis.